Laulude tõusmed, mis tärganud hinges,
kodumaa soojuses näidake õit.
Ainult kui leegite priiuse pinges,
elamisõigus teil püsida võib.
Teisse ma valasin vaimustustulva,
palavad tunded ja pisaravood.
Surete teie — mind unustus surmab,
elate — elan ma leiega koos.
Laulude tule ma läitisin, et täita,
rahvas, su käsku, ja südame häält.
Sõpru mu lauluke hellitas, aitas,
vaenlasi tabas ja rabas ta tääk.
Madalaid rõõme ja õnne, mis ahas,
tühiseks põlgan ja naerda vaid saan.
Kirglikuli laulda neist tõdedest tahan,
mille jaoks elan ja võitlen veel ma.
Seni kui laman kord kangena laudsil
südametuksetes tõotan kui mees:
isamaa auks ma ju alati laulsin,
elu nüüd annan ma isamaa eest!
Laulsin, kui kevad näis värske ja kirgas,
laulsin, kui võitlesin relvaga käes.
Nüüd panen viimase laulu ma kirja:
timuka kirvest ma peakohal näen.
Laul ju mind õpetas, priiusest rääkis,
surma mind saadab ta võitluseturm.
Elu mul rahva seas lauludeks jääbki,
võitluselauluks saab neile mu surm.
1943